Thursday, December 24, 2009

Viimane päev koolis


Hommikul pidin ärkama hästi vara et kell 8:20 õpside toas kõnet pidada.
eelmisel õhtul alles kella 12 ajaks meisterdasin kõne ilusasti valmis ja :D
alati enne kõnesid ja värki tuleb mul närv nii sisse ja kõht valutab ja paha on olla. seekord oli kõik teistmoodi.


tulin esimest korda hommikul üksi kooli, nii vara oli ja hästi külm ka. inimesi ka polnud üldse. klassis oli ainult Yamajun (see nohik :D) ja Aki ja Maiko. ootasin siis klassis 10 mintsi, läksin õpside tuppa ja siis ootasin seal kuni nad oma sagimised lõpetavad. Bio õps ja inka õps ja üks õps kes vahest raamatukogus on, rääkisid juttu minuga, julgustasid ja tõstsid tuju. siis tuli dire ja kõik õpsid tõusid püsti, dire ütles et tere hommikust, alustame siis tänast päeva blablaa... nüüd anname maiale sõna. läksin siis kõikide ette ja pidasin seal kõnet umbes 2 minutit et kui tore oli olla siin koolis ja et Kaga sensei on ikka üle kõige jne :D selle koha peal muidugi naerdi. ja siis tänasin ikka sada korda nagu kombeks.. lõpuks kõik plaksutasid ja võisin klassi minna.
klassi olid juba kõik jõudnud ja õps tuli ka mõne aja pärast. siis esimeseks asjaks oli O-souji (suurpuhastus). jaapanlased teevad seda alati enne jõule või vähemalt enne uut aastat. et uude aastasse ikka puhtana minna. seekord tegin nii korralikult, kõik muidugi meenutasid igal sammul et Maia see on su viimane koristus niiet tee hoolega :D:D õpetaja ka kiitis ja ergutas takka. põhimõtteliselt tegingi mina kõik ära ja ülejäänud vaatasid pealt ja plaksutasid :D
siis võtsime kehka tossud ja saali. pidin ukse juures ootama. Chisato minu klassist pidi ka seal olema sest ta on nagu.. tutvustaja või... sissejuhataja.. no ja siis kuulasime dire kõnet ja laulsime kooli laulu.


mul oli nii kurb olla, kurgus oli klomp, koguaeg mõtlesin et see ongi mu viimane aktus ja kuidas ma alguses siia tulin ja mis ma siis mõtlesin ja viimast korda olen kogu kooliga siin saalis ja.. siis tuligi minu kord, läksin lavale. minu klassi omad karjusid üle saali MAIAAAAAAA. lehvitasin neile. võtsin kõne lahti ja hakkasin lugema. kirjutasin et kui eestis sain teada et Agui kooli tulen, siis otsisin netist kooli kodulehekülge, selleks läks aega 4 tundi sest ma ei leidnud seda lehte üldse ülesse. Siis kui esimest korda kooli tulin siis pesapallimeeskond tervitas nii kõvasti et ehmusin ära. siis kirjutasin veel klubist ja tänasin õpse ja rampsitädi, ja muidgi oma klassi. mul oli hääl selline et kohe-kohe hakkan nutma. ja kui lõpupoole hakkasin jõudma siis oli nii raske ennast vaos hoida. paar viimast rida jätsin vahele ja ütlesin kiiresti 'arigatou gozaimashita' ehk 'tänan väga' , kummardasin ja sellel ajal jooksis pisar üle mu põse ja läksin hästi kiiresti lavalt minema, trepist alla ja vajusin seina äärde. pisarad jooksid mööda nägu alla. chisato oli kõrval ja küsis koguaeg 'daijoubu? daijoubu?' 'kõik korras?'


siis kui aktus oli läbi, tuli veel viimane koolivormi check. jooksime oma klassi juurde, selleks ajaks oli nägu juba normaalne aga kui jõudsin oma kohale siis hakkasin jälle nutma sest pool klassi olid pisarates ja neid nägusid nähes tulid mul automaatselt pisarad jälle välja. kõik kallistasid ja paitasid pead ja nii.... kodune tunne oli kuidagi. õps tuli ja ütles et okei maia viimane riiete check, tõuse palun püsti. mõõtis mu seelikut, see oli liiga lühike nagu alati ja siis sikutas seda alla, ütles veel et oi kui tore et siin koolis olid jne. teised õpsid tulid juurde ja lohutasid.
klassi tagasi jõudnud, olin juba normaalse näoga. õps andis mulle dire poolt kingituse üle. see oli Chunichi Dragonsi karvane loom (kohalik pespallimeeskond). ja siis pidin klassi ees veel neile kõnet pidama. sest kõik ei saa minu ärasaatmispeole tulla.
läksin siis klassi ette, naeratasin ja vaatasin neid nägusid korraks. sellel hetkel jõudis mul kohale et... ma olen viimast korda siin ees.. neile midagi ütlemas... mul läks nägu aina nutusemaks ja siis läbi nutu ja pisarate hakkasin seletama et ma poleks kunagi arvanud et satun sellisesse klassi, juba algusest peale sain kõikidega sõpradeks ja et ma ei unusta neid kunagi. kõik välja arvatud poisid hakkasid nutma ja siis ma ei saanud enam edasi rääkida, katsin näo ja läksin oma kohale tagasi. õps lõpetas päeva ja kui kõik läbi oli, tuldi uuesti mu juurde ja kallistasime. siis natukese aja pärast öeldi et teeme pilti, läksime kõik klassi ette ja tegime pilti, mina kõige keskel.
 
pärast läksin dire kabinetti et kingi eest tänada. rääkisime seal juttu tunnike. ta tuleb mind lennukile ära saatma võibolla.


täna on ju see... jõululaupäev eks..
Häid Jõule kõigile!!

5 comments:

  1. hei Maia!
    Häid jõule sullegi, kas sa said minu e-kaardi kätte, saatsin selle g-mail´le.

    su postitus on nii kurb seekord, sul on kindlasti väga raske praegu seal, kõik mis on ärasaatmisega seotud aga tea, et me mõtleme siin sinu peale ja ootame sind väga tagasi ! kallid! ole tugev!
    B.

    ReplyDelete
  2. tsau Maia!
    See oli vist jah, kõige kurvem postitus, mida ma lugenud olen:/ Arvan, et suht võimatu on ette kujutada sinu tundeid, sest pead ju lahkuma kõikide inimeste seast, kes sulle aastaga nii kalliks on saanud. Õnneks on alati võimalus tagasi külla tulla;) HEad viimast nädalat sulle seal Jaapanis:) Ole tugev!;)

    ReplyDelete
  3. MAIIAAAAA!!!! OOOh LEnnukis vesistame koos!!!
    Ma nutsin mingi kaks tundi koolis iissand kui kurb see viimane päev oli.. rattaga koju s6ites ikka veel nutsin xD
    Genkide!!
    näeme varsti.^^

    ReplyDelete
  4. Heihei !
    Lugesin su blogi, jei, väga vahva :) ! Aga kuna endal ka plaanis sinna YFU'ga minna siis oleks paar küsimust. 1.Kui sa alguses Jaapanisse läksid, mis oli su keele oskus ? Nagu kas käisid varem seda kuskil õppimas ? Või mis sõnu sa umbes teadsid. 2. Vahetuspere, hm, see tuleb sulle täiesti "loositeel", et ise midagi otsustada ega valida ei saa ?
    Tsau .

    ReplyDelete
  5. To Kiish: Sa pead arvestama, et Jaapanisse on kohad juba täis harilikult 2 aastat ette, nii et pead aktiivne olema!
    To Maia: Superblogi, terve aasta sai loetud. Põnev ja huvitav. Nüüd oleks sulle üks palve, nimelt kas kirjutaksid sa midagi kokkuvõtteks oma aastast Jaapanis? MIs see sulle andis. Kuidas/ mis tase keelel suhtlus/lugemine/kirjutamine. Kuidas Eesti oludesse tagasiintegreerumine toimub, kas on olnud naljakaid apsakaid a'la tunnis õps küsib midagi ja sa vastad "Hai, soo desu!":D vms. Oleks huvitav kuulda:)

    ReplyDelete