Esimene päev Agui koolis.
Hommikul ärkasin vara et end valmis panna, Narawa jaamas kohtusin Yuunaga, läksime koos rongile. Narawa peatusest Agui peatusesse sõidab rong umbes 7 minutit. Ma olin juba enne saanud sellise sõidukaardi mis kehtib 6 kuud ja selle kaardiga saab väljuda ainult narawa ja agui jaamadest. Niiet kui ma juhtun vale rongi peale minema (mida ma juba mitu korda olen teinud, sest yksi susserdan ma alati mingi jama kokku), siis teises peatuses ma jaamast väljuda ei saa, pean ootama järgmist rongi mis mind õigesse peatusesse viib.
Kell 8. 15 olin õpside ruumis, ootasin klassijuhatajat, ise jumala närvis, käed värisesid jne. pidin alguses õpetajate, siis klassi ja siis terve kooli ees kõnet pidama. 3 korda sedasama ja see ei olnud üldse lahe :D aga sain hästi hakkama ja kõik kiitsid ka veel, et missugune imeline aktsendivaba jaapani keel jne.
Õpetajaid on koolis päris palju kohe... ehk 40, võibolla isegi 50. ühel kogunemisel üritasin neid kokku lugeda aga seal on range kord ja kui keerutad siis saad kohe laksu :D koolieeskirjast kirjutan pärast pikemalt, nüüd aga sellest kui ma esimest korda oma klassi astusin.
Kõrvad pole mul siiamaani ära paranenud sellest mürast :D kõik karjusid korraga Kawaii (nunnu) ja shiro (valge) jne palju asju, klassis on palju tüdrukuid, 31 koos minuga. need tüdrukud suudavad VÄGA kõvasti karjuda ja veel igasuguseid erinevaid helisid tekitada. poistest ma ei räägi sest minu klassis ei ole neid ( 9 poissi on aga neid ei saa poisteks lugeda... sest nad näevad välja nagu tüdrukud) ehk siis ME TÜDRUKUTEGA läksime saali ja sinna kogunes terve kool, no ikka jube palju inimesi on seal, 700 nägu, kõik vormis, istuvad ühtemoodi. ma muudkui pabistasin selle kõne pärast. böhh, oli jube küll aga... nüüd on see möödas :D peale pikka pikka pikka avatseremooniat läksime klassi tagasi ja istusin oma kohale, klassi kõige viimases reas (jess), akna all.
KLASS
40 õpilast. klass on sama suur kui eestis näiteks geo klass (ehk siis väike). ainult lükanduksed/aknad, laes on 6 lampi (ise lugesin üle ja kontrollisin ka). igalühel on oma pisike lauake, mille all on sahtel nagu meil. see sahtlike on imehea spikerdamiseks aga ma pole küll näinud kedagi spikerdamas.. veel. klass on alati üks ja seesama, õpetajad jooksevad klasside vahelt, mitte nagu meil. mõned tunnid on tegelikult nii et klass on kahte jaotatud ja siis peab liikuma. Tunni ajal hoitakse tavaliselt uksed lahti, kõrvalklassi on alati kuulda (seinad on õhukesed). vahetund on väga lärmakas, terve kool kajab. esimene korrus on 3nda astme õpilaste jaoks, teine korrus meie ja kolmas korrus 1. astme jaoks. ehk siis eesti mõistes, I korrus= 12. klass, II korrus= 11. klass, III korrus=10. klass.
Kõik inimesed on klassis väga toredad ja kõik on sõbrad (no väljaarvatud mõned poisid)., alguses oli küll raske nimesid meelde jätta, sest lihtsalt NII palju inimesi on ja nii palju nägusid. koridori peal kõik lehvitavad ja tulevad juurde, tüdrukud on küll toredad.
Tunniplaan:
E
Inka (teen kaasa kui on midagi huvitavat, enamuse ajast magan sest nende inglise keele tase on minu omast palju palju madalam ja õpetaja ka koguaeg vabandab et sorri ma tean et sul on igav aga saad hakkama eks)
Sport (midagi väga erilist)
Jaapani k (magan)
Meedia (ma olen siis raamatukogus ja räägin tädiga juttu)
Jaapani k (magan)
Maailma-ajalugu (ei maga, sest istun ees, kuna 2 klassi on kokku pandud niiet ma pean ees istuma! ei saa magada! alles oli lõuna ja jube uni on!)
Kogunemine
T
Inglise keel
Terviseõpetus
Teadus
Jaapani k
Inka
Social
K
Ajalugu
Matem
Sport
Inka
Jaapani k (vana)
Jaapani k
N
Teadus
Matem
Ajalugu
Sport
Inka
Kogunemine (2. astme õpilased)
R
Inka
Inka (arfiklassis)
inka
Meedia
Teadus
Social
Nüüd siis kõikidest ainetest lähemalt:
Inglise keel.
ma olen klassis 2-1 ehk siis eesti mõistes 11a, mis on international class, siin õpitakse inglise keelt hästi palju ja teisi aineid vähem (vist). inglise keele õpetajaid on mul 4, põhimõtteliselt iga päev erinev. üks õpetaja on Kanadast (steve). temaga saab nalja ja tema tund meeldib mulle sest ma saan siis rääkida ja ta teeb nalja ka ja siis me kahekesti naerame (sest ülejäänud ei saa lihtsal aru et mis värk on).
Teised inka õpsid on ka lahedad, Yanagida-sensei (klassijuss) oskab inkat peale Steve vist kõige paremini. ülejäänud teevad vahel ka vigu.
Matemaatika
selline üllatus et nemad õpivad matemaatikat kuidagi jõle vähe meiega võrreldes, ainult 2 tundi nädalas ja see on ka väga lõdva, umbes 9. klassi tase. samas mõned asjad on väga erinevad, näiteks ruutvõrrandi lahendite leidmiseks on eraldi süsteem, sellega saab lahendid leida mingi risti arvutamise võttega, selleks läheb ainult 10 sekundit kõige rohkem. matemaatika on küll väga lihtne ja ma tihti aitan ka teisi sest kodutöid peavad nad jõlepalju tegema.
Jaapani keel
Selles tunnis ma alati magan kui võimalus, või teen KUMONit, sest lihtsalt nii igav on kui ei saa aru. klassikaaslased ei saa ka aru, jaapani keel on väga raske.
Teadus
Bioloogia, keemia, füüsika, geograafia kokkuvõtlikult - teadus. praegu õpivad rakuehitust (mitokonder ja sellised asjad). jällegi meie kooli vist 8. klassi teema.
Sport
meie klass pluss mingi teise klassi poisid. oi saab nalja. alati peab maas istuma. ma tahaks ühekorra filmida seda kuidas me teeme harjutusi. õpetajaid on kokku 5, nemad siis jälgivad et kõik oleks kontrolli all jne. kui ilma on siis me oleme alati väljas (õues). peale kehkat keegi pesemas ei käi, duššegi pole. lihtsalt vahetatakse riided ära. vahetund on ka ainult 10 mintsi ja peab kiirustama sest õps saab vihaseks. alguses oli siuke tempo peal, sest koolivormi äravõtmiseks läheb aega, nüüd olen harjunud.
ajalugu
klass on jälle kahte lehte löödud, osad õpivad mujal klassis. meie klassis on ka 2-2 klassi õpilasi selles tunnis. õpitakse ajalugu algusest peale.... praegu oleme kusagil vana... hmm... vanade koopamaalingute juures.
Meedia
nad õpivad arvutikasutamist, powerpointi ja exelit jne. klassijuss küsis mult et milliseid tunde tahad jätta ja milliseid mitte. kuna arvutid on kõik kanji's (need hiina märgid mis jaapanlased üle võtsid, VÄGA rasked, ma oskan praegu mingi 60 kanjit aga neid on kokku mingi 7000 ja rohkem), siis ma otsustasin et ei võta meediat. niiet see tund on vaba ja teen mis tahan. ma käin siis raamatukogus ja räägin rampsitädiga juttu, ta mul juba hea sõber, räägib tütre pulmast ja mis ta õhtul sõi ja kus eile käis jne, sõber noh.
Social
mina selle klassi mõtet ei tea, ega saa aru et mis seal õpitakse, ma tavaliselt magan või teen KUMONit.
Health
Õpetaja on lahe, hr Kakei. tal on tumedam nahk kui enamusel jaapanlastel, õpilased kutsuvad teda narritavalt Kuro'ks (must). õpetaja on väga lahe, terve klass naerab laginal, ma ei tea kas seal tunnis tervisest juttu ka on. (ei saa aru)
kool algab 8:45 tunnid kestavad kõik 50 minutit, vahetund on 10 mintsi. söögivahetund on 40 minutit, see algab 12:35. peale seda on veel 2 tundi, siis kõik koristavad klassi ja kooli ja vetsusid ja pesevad aknaid, igalühel on oma ülesanne. mina pean klassi koristama. (põrandat pühkima ja laudasid liigutama).
Õpetajatel pole oma lauda, ainult mingi pukk, nagu kõnepidaja pult. enamuse ajast nad liiguvad ringi, kirjutavad tahvlile ja üldse ei istu.
koolis on keelatud mobiiltelefonid, aga kõigil on see taskus ja võetakse tunnis salaja välja. kui õpetaja näeb et õpilane kasutab telefoni tunnis, siis peavad vanemad kooli minema ja vabandama ja õpilane samuti.
meik ja ehted, lakitud küüned ja pleierid, kõik on keelatud. iga esmaspäev kontrollitakse seeliku pikkust, nägu, kõrvu, lipsu, vesti. enne kogunemist lasevad kõik tüdrukud seelikud allapoole, peale kogunemist jälle tehakse seelikud lühemaks. :D pluusi esimene nööp jälle lahti ja lips lastakse lõdvemaks. vetsus on siis järjekorrad.
kogunemise ajal peavad kõik maas istuma. see on minu jaoks väga piinarikas, kuna AHHHHH kaua paigal seista (või istuda) ma ei saa ja siis ma piinlen seal need 50 minutit, jalad surevad ära ja tagumik on kange, selg hakkab valutama (vingumise koht). kuna ma ei saa aru millest jutt, siis on veel eriti huvitav niisama maas istuda. ükskorda jäin igavusest peaaegu magama ja siis õpetaja tuli mu juurde ja andis mingi inglisekeelse ajakirja ja ütles: "Maia, ma tean et see on igav kui midagi aru ei saa, aga ära magama jää, loe seda". väga hea, ma sain teada et Nagoyas on Paul Gaugini näitus kuhu ma KINDLALT lähen. vot.
Muide kui keegi näiteks magama üritab jääda siis tuleb õps ja virutab kergelt oma päevikuga (siuksed suured nagu meilgi klassipäevikud). ja siis natuke riidleb vaikselt. kehkaõpsid on need kõige agaramad kes korda taga nõuavad. ükskord ma läksin raamatukokku ja nägin et mingi õpilane teeb seal tööd (keset tundi) imelik, sest kõik peavad tunnis olema. siis küsisin rampsitädi käest vaikselt et kes too õpilane on, näitasin vaikselt näpuga tolle poole. tuli välja et seesamune "õpilane" on kehkaõps. oih ups. tõesti nägi välja nagu õpilane. kehkaõpsõps hakkas naerma (sest ta kuulis).
Kui ma kodust hommikult stardin 7:40 siis ma olen koolimajas 8:30. pikk tee. alguses kõnnin kodust Narawa jaama 10 minutit. viimase valgusfoori juures tavaliselt kohtun teise pliksiga, kellega me koos Narawa jaama kõnnime. edasi ootan seal Yuunat, teine pliks ootab oma sõpra. kui Yuuna tuleb, lähme väravast läbi, rongile. Rongis kohtume klassikaaslastega ja mõndade sõpradega. Agui jaamast kõnnime kooli mingi 20 minutit. vahepeal tuleb inimesi juurde, või jääb hoopiski vähemaks. Yuuna, Ayaka ja ma käime alati koos kooli. Kell 8:35 oleme klassis, õps tuleb ja hakkab jutustama, antakse kodutööd üle. Tund algab 8:45, tunni alguses tõustakse püsti ja kummardatakse. peale tunde ja peale koristamist jälle tuleb klassijuss, annab ära kontrollitud kodused tööd tagasi, kummardatakse, sayounara ja kõik lähevad klubisse,
KLUBI
koolis on palju klubisid, spordi omasid ja kunsti, jaapani traditisooniliste kunstide jne. ma kuulun kunstiklubisse. seal on 22 liiget, kõik on väga lahedad, ma ootan seda terve päev. ma ei pea midagi tegema kui ma ei taha, täna näiteks ainult magasin. (sest eile vaatasin poole ööni filmi xD). kell 5:30 lõpeb kunstiklubi, kell 6:30 olen kodus. siis mökutan ja magan kotatsu all, mängin koudaiga, vahest käin spordiklubis jooksmas ja tennist mängimas jne aga enamuse ajast mökutan niisama! issand kuidas mulle meeldib see elu siin! niisama mökutada ja mittemidagi teha, ma juba unustasin selle tunde! jaapani keel areneb iga päev ja sõpru tuleb aina juurde, mitu nädalavahetust on ette planeeritud. lahe! muidu nädala sees ma suurt midagi ei tee, kuna koolist koju jõudes olen väga väsinud ja ei viitsigi kuskile minna ega midagi teha. nädalavahetusel aga tahaks küll ringi tõmmelda ja elu näha.
O-MATSURI
Omatsuri on täiega minu teema, ma neljal päeval juba käisin, aga esimene tuleb veel. Ichiban ehk siis kõige tähtsam omatsuri on 3-5 mai Kamezaki omatsuri (kamezaki festival). kamezaki on handa linna mingi osa. näiteks mina elan Hakusan'il (valge mägi). kuna siin oli enne valge mägi? ma ei tea, aga hakusan on kõrgel, seega on linna siit hästi näha.
Sellest ma ei kirjuta kuidas kõik mind jõllitavad ja tahavad koos pilti teha jne jne jne jne aga festival iseenesest on super! Hästi palju inimesi tuleb kokku. Dashi on puust auto (?), mida siis festarimehed veavad, taga vanemad ja ees nooremad, kõige ees lausa jõmpsikad :D
nad sikutavad ja lükkavad seda dashit nii suure hooga et väsivad ära ja siis teevad pausi, kaanivad saket. kõik on näost punased, arvatavasti joovad esimest korda (siin võib alles 20 aastaselt juua ja suitsetada).
istutakse ringis, keskel on keegi kes laulu alustab. oh ma ei oskagi seletada kuidas see värk kõik toimib, aga ma tegin videot ja pilte ja....
Dashi sees on poisid kes mingeid vanu vilepille puhuvad. Esimesel omatsuril oli mu sõber Shu ka dashi sees ja puhus mingit flöödilaadset asja. Müts maha ta ees sest terve päev, varahommikust alates flööti puhkuda kuni õhtuni... tubli poiss.
Saturday, April 25, 2009
Sunday, April 5, 2009
28 m2rts-4 aprill
Halloooo.
normaalne.
tegelt siin ei olegi väga soe... mul on koguaeg külm :D
okei okei koguaeg ei ole külm, aga hommikul ja õues olles on küll.
Täna, 28. märts (aeg ei lähe kiiresti, st ma olen siin juba 1 nädal olnud (kodus) aga niiii palju on tehtud selle aja jooksul ja ma juba peres sees ) x D meeldib.
Hommikul ärkasin mingi kell 10, siis riide ja alla. Oba-chan oli juba meil.
Sõin hommikust (riisi ja suppi). Siis läksime okaasaniga mu tuppa ja koristasime Nae asjad eest ära... mõned.
Kell 11 autosse ja minek. Käisime Hibi-san'ide juurest läbi, nad tulid autoga meile järele.
Omg kui ilus Jaapan on... kõikjal mäed ja majad ja vesi jne ja kõik on niii puhas ja korralik ja hoolitsetud ja süsteem on igal pool..
Mingi pool tundi umbes sõitsime... Kuni jõudsime kuskile kasvuhoonete juurde... maitea jälle kes need olid (2 vanainimest) aga kohe tuli see.. "Kirei".
vanamemm (70) kiskus kohe mobla taskust välja ja tegi must pilti :D armas.
Siis sealsamas kasvuhoones (siuke hiiglasuur ja mõnusalt soe) oli meil gohan (lõuna). sõime igast asju.. onigirit ja kala ja UMEBOSHIT (öäkkkkkkk rõve... mingi marineeritud ploom!?) ja apelsine, õunu, kellogseid šokolaadiga... mmmmm ma pole varem nii häid kellogseid saanud :D
Siiis sõitsime apelsinipõllule...
alguses ma arvasin et mingi hiiglasuur põld kuskil avaral maastikul, aga oli hoopiski kõrgel kõrgel mäe nõlval kus oli mingi 20 puud :D
Ma, Koudai, ,Saki ja Yuriko hüppasime Obachani kastiautosse ja teekond algas apelsinipuude juurde :D
Tee oli niiii kitsas ja ma täiega kartsin et lendame kurstikku :D
Obachani teate küll kuidas ta sõidab jah.. issand...
mingi 80 kraadise nurga all käivad siin kõik asjad :D Handa city ja üldse Chita Peninsula on künkaid täis... parkimine on omaette teema... naabri õuel on auto siukse kalde all, et tundub et on külili... issand :D
Ah, kui jõudsime mäe otsa, hakkasime sealt neid apelsine korjama :D kõrged puud on tegelikult, nagu õunapuud, ja apelsinid on nii nunnud seal küljes. Mu pikkus tuli täna kasuks :D kõik rõõmustasid et ma kaasas olin :D
Pärast vedas Oba-chan meid igale poole, ma olin juba nii tüdinenud, aga samas rõõmus ka. näiteks käisime mingite templite juures. Ja kaevasime õhtusööki :D
Täna sõin bambust....
Bambusemets on selline hästi tihe ja tume ja bambus on nii ilus, sinakat värvi. Kõik läksid kohe puude alla ja hakkasid jalgadega tampima... ma vaatasin et wtf.. nani shitendayo..? Siis kohe seletati et otsime bambusejuurikaid. Need kaevasime välja ja sõime õhtul :D Issand jumal... :D
Pärast jõudsime koju, ma olin NIIIIIII väsinud ja viskasin kotatsu alla siruli. sõime õhtust ja vaatasime okaasaniga iluuisutamist ja pärast tuli obachan ja jõime maasikapiima. ehk siis viskad klaasi paar maasikat, paned suhkrut peale ja piima ka.. tambid ära ja njäääämmmmm. Nae ei joo piima, sest ta ütleb et piim haiseb imelikult.
Õhtul oli mingi kapsa värk ka, lihaga. Okaasan ja otoosan korrutasid et pane ketšupit või majoneesi peale sest see on maitsetu :D hahahhaa :D
minuarust on paljud asjad siin väga maitsetud... näiteks see eilne magus plõga on mõttetu asi ja tofu on ka... mõttetu :D tal on küll veider maitse juures... siuke väga õrn.. oh mai saa aru miks seda süüakse :D seda on pulkadega keeruline süüa ka.. nagu tarretis või tahke kohupiimakreem.... no kuidas siukest asja pulkadega süüa... :D
pärast vaatasime obachaniga eesti raamatuid ja siis ta küsis iga asja kohta ja ma pidin koguaeg sõnastikku kasutama... ghhhh.. ><
Kuna homme ei olnud midagi plaanitud, siis küsis obachan et mida teha tahad :D ma kohe.. Šoppama!!!!! kõik naersid. Nagoyasse lähme homme. ma pean kell 8 ärkama. :D Hommikul kell 9 lähme Boys scoutse aitama. !? kõik noored poisid ja vist tüdrukud ka, käivad boys scouts'is. Ehk siis õpivad kuidas metsas ellu jääda jne... nagu ameerikas. Ken-kun on ka skaut... isegi mingi skautide juht vist... sest ta peab korraldama midagi... ah maitea :D
üldse pere lapsi näed tegelt laupäeval ja ka pühapäeval väga vähe.. sest nad õpivad koguaeg hästi palju et heasse kooli saada jne ja kooli klubid käivad ka vaheajal.. ükskõik mis kellaajal päeval mingist koolist mööda sõita (Handas on palju koole), näeb alati vähemalt pesapalli treeninguid :D
Igastahes praegu on mul juba 14 sõpra :D (japsid alati küsivad mitu sõpra ma juba teinud olen).
Täna sain kingiks potilille.
***
Niii, täna hommikul ärkasin kell 8 !!!
Vaaauuuu, progress. hmm... tegelikult olin juba kell 6 30 midagi üleval. aga tahtsin magadaaaa... XD
Siis riide ja alla, Okaasan sõidutas Koudai vanaema juurde ja minu viis Obachani juurde.... Boy scouts kämpingusse :D
See oli selline varjuline paik, Handast vist natuke väljas, põldude vahel.
Umbes 30 last ja sama palju lapsevanemaid tegutsesid... tegid süüa ja panid asju valmis...
Kui autost välja jõudsin, nägin kohe Yukarit :D Mai teadnud et ta Boy scouts volunteer on. Jaapanis on üldse paljud inimesed volunteerid igal pool.... ehk siis kuuluvad kuskile community'sse. Yukari sõbranna ja mõned tuttavad olid ka seal.
Siis kutsus ta mins takenokosid otsima :D Terve kari lapsi ja lapsevanemaid ja vabatahtlikke kõndisid teisse metsa et otsida takenokosid :D vahva :D
(Takenoko on see bambusejuurikas millest ma enne kirjutasin)
Ma leidsin kokku mingi 16 takenokot :D Lahe :D Siukseid suuri kah :D
Pisikesed kaevasid neid välja ja suured aitasid kui vaja. :D sain omale jälle uusi sõpru, seekord vanuses 8-11 :D
Siis läksime tagasi, kotid takenokosid täis ja camping laagris sain süüa, Obachan tegi.
Ma ausalt ei tea kelle õde või tädi Obachan on :D aga kõik teavad teda ja tal on palju kasulikke tutvusi.... rikas muti on ka ja hästi armas ja lahke. :D
Siis ma aitasin teha mingit maiustust... rohelise tee taigen, mis oli hästi kleepuv ja rõve, kokku pläkerdada mingi oa möksiga... issand kui rõve :D ma mõtlesin et see taigen küpsetatakse ära ka ikka, aga japsid söövad siukest asja niisama.... ahhhh.... mätsutavad kahe suupoolega ja kiidavad takka... mul läks süda pahaks :D hahaha :D
Aga grillitud võilill on küll jube hea... siuke mõnus, krõmpsuv a soolane... njämm... parem kui ossi krõps... kuigi maitsed on erinevad..
Camping toit tähendab seda et hulk lapsi lähevad põllule ja korjavad mida juhtub, siis vanemad viskavad need lilled õli sisse keema ja pärast süüakse pulga otsas kõik viimseni ära :D Päris hea on..... uhhh...
ma tahtsin vetsu minna aga tuli välja et vetsu seal metsas ei olegi (no loomulikult ei ole ka jaapani metas vetsu :D) ja siis üks mees sõidutas mind linna, convenience store'i.
Igastahes siis panime telgid kokku ja asjad autosse ja mingi naine viis meid Yukari kodusse. Samal ajal kui ta riideid vahetas, rääkisin ma Yukari vanaempsiga paar sõna juttu :D Vinge vanaema oli, vabal ajal teeb ajalehtedest ehteid ja mõnikord käib lastelastega koos purikurasid tegemas.
Yukariga jalutasime Sumiyoshi stationi, kus Obachan meid juba ootas. Siis võtsime rongi Nagoyasse, edasi metrooga kesklinna :D Vauuuuuu... Nagoya...... Suur linn...
populatsioon on 2 x suurem kui terves eestis... issake :D
Soppasime ringi ja vahepeal sõime mingis restos nuudleid ja siis jälle soppasime...
Pärast läksime Nagoya TV toweri, kus oli parasjagu kellegi pulmad :D Iga päev on seal kella 15.30st pulmad :D meil vedas. sain jaapani pulmalisi näha... päris vinge värk. kõikidel sitsid-satsid ja mõned pulmalised kandsid traditsioonilisi riideid(kimono). Paarist sain ühe pildi ka.. mis ei tulnud hästi välja.
Peale seda olime küll kõik väsinud ja läksime uude kaubamajja:D Et jäätist süüa ja autosid vaadata.
Nissan on Jaapani autofirma!!!! Yuriko isa töötab Nissanis. Ja kuna isa tegeleb autodega, meeldib Yukarile ka autosid vaadata :D Nii ta küsiski.. Do you like to watch cars?
Yukari on 21 aastane, käib ülikoolis ja õpib inglise keelt. 2 kuud oli Austraalias, et inkat praktiseerida. Ta on terve Handa city peale ainuke kes inglise keelt hästi oskab....siiamaani :D Aga tal on austraalia aktsent, niiet vahest ei saa ma tast aru ka..
Nii, kui me autosid vaatasime, ilmusid sinna mingid mehed ja paar munka. Yukari ütles et need on hiinlased. ma küsisn et kuidas ta aru saab et need hiinlased on? Ta ütles, et lihtsalt saab aru.
Siis üks munk istus ilusasse läikivasse autosse ja oli niii naljakas seal, ma pidin kohe pilti tegema :D
Hiinlased käskisid meil ka kohe pildile minna, ja tegid omakorda pilti meist, ja sellest mungast kes istus autos :D hahaha
Pärast kui rongiga tagasi läksime, rääkisime igasugustest pervertidest ja imelikest inimestest Jaapanis (neid on siin väga väga palju).
Näiteks rongijaamas on alati vähemalt 1 hentai kes koguaeg jõllab nii et ebamugav hakkab. siis rongis istudes on alati mu vastas mingi imelik inimene kes jõllab (imelik sellesmõttes et ülejäänud jaapanlased ei vaata KOGU aeg).
Handasse kui jõudsime, oli see tädi kes meid enne vedas jälle kohal. läksime mingisse restosse et liha süüa :D njämmmmmm :D kõht oli hullult täis. siis läksin koju, vanni ja tuttu :D
***
Ma pole juba mitu päeva kirjutanud mis toimunud on, aga pole hullu eks.
Täna käisime Hanamit pidamas (kirsipuude pidu). Vihma hakkas sadama ja tulime koju tagasi. Saki ja Ryo olid meil, lõbus oli.
Kell 3 sõitsime Nagoyasse pesapallimängule. 2 tundi sõitsime... tavaliselt võtab umbes 45 minutit aega (tagasi tulime ka 45 minutiga) aga seekord oli bad traffic ehk siis palju autosid ja ummikuid... otoosan tahtis teist teed pidi minna, aga see oli samamoodi umbes jne. mihoko magas terve tee...
Jaapanlastel on selline omadus jääda magama ükskõik millal ja ikka õigel ajal üles ärgata. Näiteks rongis on alati inimesi kes tukuvad, ja kui nende peatus läheneb, ärkavad üles ja lähevad maha. Raamatukogus on ka magavaid inimesi, rongijaamades ja ka kohvikutes... kui on päike väljas, siis inimesed on alati väsinud ja tukuvad näiteks mõne puu all... väga mugav : )
Mäng oli väga vägev (kõik uued asjad siin on vägevad). Dragons võitis muidugi. enamus inimesi Nagoyas toetab Chunichi Dragonsit. See on väga hea meeskond, 2004 olid parimad terves Jaapanis. Terve Nagoya Dome oli täis inimesi, kellel kõikidel ühesugused C-Dragonsi särgid ja käes kurikamoodi värgid millega kõik siis ühes taktis rütmi tegid. VÄGA LAHE. tegin pilti ja videosid ka. Otoosan andis mulle ka need kurikad pihku, et saaksin kaasa teha :)
Kyoto
Hommikul kell 5 ärkasin, sõime Mihokoga hommikust (hassakut) ja siis hakkasime sõitma Kyoto poole Okado-san'i, tema tütre ja tütre mehega. viiekesi.(3. aprill)
Kyotosse sõitsime umbes 2 tundi.. miskipärast arvasin et kauem. Ilm oli ilus, polnud ei palav ega külm.
Esiteks tegime vetsupeatuse ja sirutuspausi kusagil mägede vahel... kell oli umbes 7:30 ehk siis terve jaapan on juba üleval. Meil kell 7:30 on tänaval vaid mõni hulkuv koer, penskar ja kaks autot. Jaapanis siblivad inimesed ringi juba enne 6 hommikul. Öö läbi kuulen akna taga automürinaid ja motikasõitu, inimeste juttu jne (tegelikult ma magan öösel aga vahest ärkan üles sest padi on nii kõva ja tekk on imelik. kusjuures tekist kirjutades.. neid on 2 tükki, üks on selline karvane ja rohkem pleedi moodi, teine on suletekk, selline õhuline ja ei lase õhku läbi. ma ei tea kumb peab ihu vastas olema, sest üks ei lase õhku läbi ja teine on nii karvane. ma olen siin peres täpselt 2 nädalat olnud ja nüüd on imelik küsida ka et kumb tekk on tekk :D vahest kui on palav, siis karvane on all. kui on külm, siis karvane on peal :D ma arvan et tegelikult nii vist peabki olema.. lina on ka selline imelik.. forteerätiku moodi. padi on muidugi disney padi. nae armastab disney asju. nagu ka minu ülejäänud sõbrad (kõik japsid armastavad disneyt) näiteks mu 18-aastase sõbranna tuba on tsipa roosam kui näiteks 7 aastase barbihullu tuba. Minu lemmiktegelane on praegu Stitch. ta on nii nunnu, Nae lemmik on ka vist Stitch. tal on Stitch'i salvrätiku hoidja ja võtmehoidja ja kaustik ja muid nänni. Kenile meeldib ka Stitch. Ta ostis ühelt pesapallimängult rätiku, mille peal on Stitch kes on C-Dragonsi riietusega... nunnu)
Oh igastahes.. Kyoto'st rääkides... Linn on imeilus (mulle meeldivad autod ja inimesed ja kõrged majad ja linnamüra.. pisikesed kohvikud ja poed ja naljakad sildid ja päike mis paistab majadele.. jaapanlased kes kiirustavad tööle ja poodi, koju ja kooli (oh riimi läks). Parkisime auto kusagile templi juurde, siis sõitsime bussiga Kinkaku-ji templi juurde. Buss oli rahvas täis.. umbes sama mis kahene buss veerandi viimasel päeval... hingata ka raske. Kyoto oli täis igasugu turiste ja ma ei tundnudki end eriti pikana nende kõrval. Hiinlasi on alati igal pool ja hästi palju. Nüüd ma hakkan ka veidi aru saama kuidas jaapanlased end nendest eristavad. Riietusstiili ja käitumisviisi poolest. Hiinlased panevad selga mida tahavad ja meigivad kuidas tahavad, jaapanlased teevad nii nagu moeajakirjad ütlevad. Hiinlased on vahel väga lärmakad ja justkui tahavad tähelepanu, nad hoiavad silmsidet kauem kui japsid, naeratavad ja jõllitavad. Japsid vaatavad kähku maha, on vaiksed ja sulavad seinaga ühte. Mulle meeldivad japsid.
Kyoto... Kinkaku-ji oli nii ilus, üle kullatud ja igasugu templivärke täis. Number 2 on jaapanis väga tähtis (my lucky number). Näiteks tuleb altari (?) ees alati 2 korda kellukest tilistada, köit tuleb sikutada samuti 2 korda.
Peale kinkaku-ji'd läks Okado-san Buddha palvusele. teise templisse, kesklinnas) alguses läksin kaasa, aga kui sain teada et see kestvat 3 tundi, siis küsisin kas võib ära minna. (3 tundi põrandal istuda, põlved tagumiku all konksus, kuulata munkade laulu jne..... oh ei) Mihoko oli rõõmus et ma ära küsisin, pärast tänas mind. kui me välja läksime, siis tulid Okado-sani õde ja mees ja välja. (oba-chan jäi siis üksi sinna palvevärgile).
Neljakesi läksime Kyoto jaama. Suuuuuuur maja, palju treppe, eskalaatoreid, kohvikuid ja restosid ja poode... ja ärgem unustagem et see on kõigest jaam. Jaam on jaapanlase igapäevaelus väga tähtis koht, sinna kogunevad noored ja näitavad viimase hetke moodi; kõik kes on veel liiga noored et omada autot või alles alustanud tööd (ärimehed) ja veel ei oma autot, kasutavad jaama iga päev. Nagoya station on muide peale Nagoya TV toweri vist kõige kõrgem hoone... nagu Viru... all on poed, peal hotell. Nii ka Nagoya eki(jaam).
Vahepeal käisime Starbucksist läbi, võtsime kohvid, vaatasime linna.
Siis läksime tagasi templisse kus Obachan palvetas. Toredad onud juhatasid meid sinnasamasse palvesaali (sest see oli hiiglasuur). Inimesi oli murdu, kõik istusid põrandal jalad konksus.. ei tea kas mõni magas või lihtsalt palvetas. Hiroshi jäi kohe magama, Mihoko ka, mina ka. :) Seda magamise-omadust tahan endale ka.. kuigi istuda oli väga ebamugav ja selg väsinud, tuli uni küll kiiresti.... :) Kui tseremoonia läbi, läksime autoga kusagile Kyotost natuke välja, mingisse kuulsasse sakura parki.
kell oli umbes 4 juba. Issand jumal küll. sellist pilti ei olnud ma küll varem kusagilt näinud, ka telekas mitte. No sellist ilusat kohta annab otsida. Pargi nime ei tea, aga see oli kirsipuid täis, hästi palju inimesi oli ka, mingi suur sild ja lai jõgi.... aaaaaaaaa.....
(pilti peab nägema)
Sõime takoyakit ja ostsin ichigo ame (maasikas siirupis, njämm). tegime palju pilte jne. tõesti ilus koht. Käisime ostsime omiyagesid (suveniire) ja jalutasime, jälle sõime. kureepu't. Mihoko lemmik asi... mmmm.. minu ka.. nüüd :D mees kes seda tegi, küsis igast asju et kust ma pärit ja kes ma selline olen jne- nüüd on juba hea kui küsitakse sest nüüd ma oskan vastata :D kahe nädalaga juba väga suur edusamm jaapani keeles... mõned laused juba pähe kulunud... näiteks.. ju-roku sai desu, estonia kara kimashita.
ja kui ma ütlen et ma olen 16, siis kõik kohe WOOOWWWW (sest ma ei näe välja nagu 16).
Kui ma ütlen et olen vahetusõpilane, siis kohe küsitakse mis ÜLIKOOL. Täna pesapallimängul... istmete vahel käivad koguaeg popkorni, õltsi, burksi jne müüjad ja seal oli üks hästi nunnu kutt, kes mind vaatama jäi (blondi) ja tuli kohe õltsi pakkuma aga ma ütlesin, et ma alles 16. siis kohe mingi oohhh honto ni (oohhh päriselt?). :D
vahest saab nalja.
Tagasi eilsesse päeva.. (ma tean et ma hüppan ühest teemast teisse) :D
peale imeilusat parki läksime jaapani restosse, sellisesse traditsioonilisse, istutakse tatamil jne.
Tädi jäi kohe jahmatusega vaatama,,.. milline ilus tüdruk... kohe et kust pärit ja kui vana ja jaapani keel nii hea (tegelt ei ole, maitea miks nad seda ütlevad), toit oli hea, eriti tempura ja tee.
Tee (kaks päeva tagasi)
Oba-chan ja ma läksime Oguri-san'ide juurde. Hommikul. ma pidin jälle vara ärkama. Käisime koogipoest läbi, sest külla ei minda tühjade kätega. Enne Oguri kodu, käisime ühe Boy Scout'i liikme tuttava juurest läbi. Kuulsin toast poiste kihistamist. Peres on 2 poega, keda mulle esitleti.. vanusega on nii, et noorem tundub vanem ja vanem noorem. Kuidas aru saada kumb vanem on kui välimus on petlik? Kes paremini inglise keelt oskab, on vanem. Noorem poiss on Boy scouts liige ja käis suvel Fuji mäe otsas. (Obachan käis ka). Vaatasime videot kuidas nad Fuji mäge vallutasid :D
Kuna jaapanlased alati küsivad sada küsimust et sind tundma õppida, pidin ma kohapeal palju luuletama.. näiteks et mida sa jaapanis teha tahad ja miks sa jaapanisse tulid (viimast ei tea ma siiani ja iga kord tuleb erinev vastus). Mida ma jaapanis teha tahan? Hmmm... mõtlesin kuulsatele kohtadele ja ütlesin Kyoto. kolme päeva pärast käisime Kyotos. siis ütlesin et pesapalli tahaks suurel staadionil näha. (pesapalli käisime täna vaatamas). Disneylandis tahaks käia (ma tean et see on kallis ja tokyo on kaugel aga kuna kõik tibid armastavad Disneyt ja Tokyot siis vastasin et ma tahan ka disneylandi minna. kui ma ei saa sinna minna, pole ka midagi hullu.) Obachani tütreke küsis millal mu sünnipäev on, ütlesin et 22 juuni. ma ei saanud päris täpselt aru, aga nad vist plaanivad mind sinna 22. juunil viia. Viimasena vastan et Fuji mäe otsa tahaks minna. See on ainuke asi mida ma tahan kindlasti teha. kahjuks ei igatse iga jaapanlane fuji mäge vallutada. eriti noored... niiet praeguse seisuga ei ole mul veel fuji mäe vallutamiseks kaaslast. (aga küll ma ta leian) :D Obachan tuleb ikka minuga, kuigi see on tal ehk neljas kord fuji mäe otsa ronida, ta on väga kange naine, käis üksi Hawaiil ja puha, Austraalias ja Lõuna-Koreas on ka käinud.
Oih, tagasi tee teemasse. Oguri-sanide juures.
Maja on rohkem kui 130 aastane. Meid võttis vastu keegi naine, kelle vana-vana-vana-vana-vanaisa sellesamuse maja ehitaski. Naisel on 3 poega ja tütar. Vanim poeg, 16-aastane, on Boy Scoutsi liige ja Nae tuttav (sõber ei ole vist). Toda tüüpi ma ei näinud. Küll aga ta vend, 15-aastane (nime unustasin juba), oli küll tore. ta ka selline fotograafiahuviline ja kandis kaamerat kaasas koguaeg. suur ja raudselt hästi kallis ja hea kaamera. koguaeg klõpsis pilte. Rääkisime juttu ta emaga, kes oskas inglise keelt enamvähem hästi (imeline kogemus, jälle 100% aru saada millest jutt käib). Siis lubati meid teetseremooni saali. Traditsiooniline tuba, kuhu siseneda võis ainult istuli, enne pidi kummardama ka (istuli).
Teetseremoonial on sada reeglit mida tuleb järgida, raske oli, aga see oli esimene kord nii et sain vead andeks. pärast sain naiselt kiita ka, et mu liigutused on väga head ja kui tahan teetseremooniat veelkord teha, siis võin alati sinna majja tulla. anti igast pilte ja pabereid ka kaasa. Tüüp jäädvustas teetseremoonial igat mu liigutust. hahahahaahaha. tee mida seal juuakse, on väga roheline ja kange ja vahutav....sellist värvi nagu vetikad merevees... aga nii hea, mulle hullult meeldib. eestis sellist teed ei jooks. aga siin iga päev. kyotos ühes templis sain veelkord teetseremoonial osaleda, sealne tee oli ka hea, aga Oguri-sanide juures oli parem. (okaasan ütles et Ogurid võivad endale kallist teed lubada) :D Alguses ma seda ei teadnud et nad väga rikkad on, okaasaniga kui õhtul koju sõitsime, siis ta ütles et chotto matte. tegime väikse tiiru, ta näitas mingile suurele majade kompleksile, et Oguri-sanidele kuulub see 'mansion' :D aaaaahhh või nii.
peale KYOTO jaapani restot(üleeilsese päeva tagasi), hakkasime koju sõitma. kell oli 8. (vähemalt ma arvasin et nüüd lõpuks hakkame koju sõitma). Aga kui me jõudsime Kyoto kesklinna tagasi, see oli nii ilus et me tegime koguaeg auto aknast pilte ja parkisime auto ära ja kõndisime Kyoto linnas öises valguses.... Lihtsalt imeline... ma panen pilte ka..
Siis läksime ühte pargimoodi kohta kus olid igast pisikesed putkad (kus müüakse yakitori't ja ame't ja choco-banana't jne) ja seal oli ka ghost house. Mina, Mihoko, Obachan läksime sinna.... Issand jumal küll kui jube... ma hakkasin peaaegu nutma.. :D hahaha :D ja karjusin hääle ära :D mihoko kukkus ka ja obachan läks ühe kolliga kaklema :D selle kohta pean ütlema NO MINE PEKKI.:D kui välja tulime, hästi paljud inimesed olid tulnud vaatama et mis värk toimub, kõik naersid et me mingi hullus šokis.. mul pisar silmas kohe... süda tegi toki-toki.. hahaha :D huvitav koht oli.
tahtsime vetsu minna.. seisime seal järtsis.. kaks kutti olid seal. ühel kukkus suu lahti kui blondi nägi... ja siis ütles vaikselt: "sugoi...." ("lahe").
hahahaa.
pärast autos okadosan ja teised rääkisid veel sellest et nad olevat kuulnud paljusid ütlevat kawaii minu kohta.. aga ma ei saanud paljudest asjadest aru ka.. ma arvan et tuttavad arvavad et mu jaapani keel on nõrgem kui tundub... seepärast vahel kuulen ka asju mis just ei olegi nagu MINU kõrvadele.. aga huvitav on ikka :D enda kohta asju teada mida varem ei teadnudki... sest jaapanlased on jõle tähelepanelikud. sellised asjad on nende jaoks väga vajalikud.
oh no nii.. ongi vist läbi.. pikk jutt ja nüüd ma loen selle uuesti l2bi xD
normaalne.
tegelt siin ei olegi väga soe... mul on koguaeg külm :D
okei okei koguaeg ei ole külm, aga hommikul ja õues olles on küll.
Täna, 28. märts (aeg ei lähe kiiresti, st ma olen siin juba 1 nädal olnud (kodus) aga niiii palju on tehtud selle aja jooksul ja ma juba peres sees ) x D meeldib.
Hommikul ärkasin mingi kell 10, siis riide ja alla. Oba-chan oli juba meil.
Sõin hommikust (riisi ja suppi). Siis läksime okaasaniga mu tuppa ja koristasime Nae asjad eest ära... mõned.
Kell 11 autosse ja minek. Käisime Hibi-san'ide juurest läbi, nad tulid autoga meile järele.
Omg kui ilus Jaapan on... kõikjal mäed ja majad ja vesi jne ja kõik on niii puhas ja korralik ja hoolitsetud ja süsteem on igal pool..
Mingi pool tundi umbes sõitsime... Kuni jõudsime kuskile kasvuhoonete juurde... maitea jälle kes need olid (2 vanainimest) aga kohe tuli see.. "Kirei".
vanamemm (70) kiskus kohe mobla taskust välja ja tegi must pilti :D armas.
Siis sealsamas kasvuhoones (siuke hiiglasuur ja mõnusalt soe) oli meil gohan (lõuna). sõime igast asju.. onigirit ja kala ja UMEBOSHIT (öäkkkkkkk rõve... mingi marineeritud ploom!?) ja apelsine, õunu, kellogseid šokolaadiga... mmmmm ma pole varem nii häid kellogseid saanud :D
Siiis sõitsime apelsinipõllule...
alguses ma arvasin et mingi hiiglasuur põld kuskil avaral maastikul, aga oli hoopiski kõrgel kõrgel mäe nõlval kus oli mingi 20 puud :D
Ma, Koudai, ,Saki ja Yuriko hüppasime Obachani kastiautosse ja teekond algas apelsinipuude juurde :D
Tee oli niiii kitsas ja ma täiega kartsin et lendame kurstikku :D
Obachani teate küll kuidas ta sõidab jah.. issand...
mingi 80 kraadise nurga all käivad siin kõik asjad :D Handa city ja üldse Chita Peninsula on künkaid täis... parkimine on omaette teema... naabri õuel on auto siukse kalde all, et tundub et on külili... issand :D
Ah, kui jõudsime mäe otsa, hakkasime sealt neid apelsine korjama :D kõrged puud on tegelikult, nagu õunapuud, ja apelsinid on nii nunnud seal küljes. Mu pikkus tuli täna kasuks :D kõik rõõmustasid et ma kaasas olin :D
Pärast vedas Oba-chan meid igale poole, ma olin juba nii tüdinenud, aga samas rõõmus ka. näiteks käisime mingite templite juures. Ja kaevasime õhtusööki :D
Täna sõin bambust....
Bambusemets on selline hästi tihe ja tume ja bambus on nii ilus, sinakat värvi. Kõik läksid kohe puude alla ja hakkasid jalgadega tampima... ma vaatasin et wtf.. nani shitendayo..? Siis kohe seletati et otsime bambusejuurikaid. Need kaevasime välja ja sõime õhtul :D Issand jumal... :D
Pärast jõudsime koju, ma olin NIIIIIII väsinud ja viskasin kotatsu alla siruli. sõime õhtust ja vaatasime okaasaniga iluuisutamist ja pärast tuli obachan ja jõime maasikapiima. ehk siis viskad klaasi paar maasikat, paned suhkrut peale ja piima ka.. tambid ära ja njäääämmmmm. Nae ei joo piima, sest ta ütleb et piim haiseb imelikult.
Õhtul oli mingi kapsa värk ka, lihaga. Okaasan ja otoosan korrutasid et pane ketšupit või majoneesi peale sest see on maitsetu :D hahahhaa :D
minuarust on paljud asjad siin väga maitsetud... näiteks see eilne magus plõga on mõttetu asi ja tofu on ka... mõttetu :D tal on küll veider maitse juures... siuke väga õrn.. oh mai saa aru miks seda süüakse :D seda on pulkadega keeruline süüa ka.. nagu tarretis või tahke kohupiimakreem.... no kuidas siukest asja pulkadega süüa... :D
pärast vaatasime obachaniga eesti raamatuid ja siis ta küsis iga asja kohta ja ma pidin koguaeg sõnastikku kasutama... ghhhh.. ><
Kuna homme ei olnud midagi plaanitud, siis küsis obachan et mida teha tahad :D ma kohe.. Šoppama!!!!! kõik naersid. Nagoyasse lähme homme. ma pean kell 8 ärkama. :D Hommikul kell 9 lähme Boys scoutse aitama. !? kõik noored poisid ja vist tüdrukud ka, käivad boys scouts'is. Ehk siis õpivad kuidas metsas ellu jääda jne... nagu ameerikas. Ken-kun on ka skaut... isegi mingi skautide juht vist... sest ta peab korraldama midagi... ah maitea :D
üldse pere lapsi näed tegelt laupäeval ja ka pühapäeval väga vähe.. sest nad õpivad koguaeg hästi palju et heasse kooli saada jne ja kooli klubid käivad ka vaheajal.. ükskõik mis kellaajal päeval mingist koolist mööda sõita (Handas on palju koole), näeb alati vähemalt pesapalli treeninguid :D
Igastahes praegu on mul juba 14 sõpra :D (japsid alati küsivad mitu sõpra ma juba teinud olen).
Täna sain kingiks potilille.
***
Niii, täna hommikul ärkasin kell 8 !!!
Vaaauuuu, progress. hmm... tegelikult olin juba kell 6 30 midagi üleval. aga tahtsin magadaaaa... XD
Siis riide ja alla, Okaasan sõidutas Koudai vanaema juurde ja minu viis Obachani juurde.... Boy scouts kämpingusse :D
See oli selline varjuline paik, Handast vist natuke väljas, põldude vahel.
Umbes 30 last ja sama palju lapsevanemaid tegutsesid... tegid süüa ja panid asju valmis...
Kui autost välja jõudsin, nägin kohe Yukarit :D Mai teadnud et ta Boy scouts volunteer on. Jaapanis on üldse paljud inimesed volunteerid igal pool.... ehk siis kuuluvad kuskile community'sse. Yukari sõbranna ja mõned tuttavad olid ka seal.
Siis kutsus ta mins takenokosid otsima :D Terve kari lapsi ja lapsevanemaid ja vabatahtlikke kõndisid teisse metsa et otsida takenokosid :D vahva :D
(Takenoko on see bambusejuurikas millest ma enne kirjutasin)
Ma leidsin kokku mingi 16 takenokot :D Lahe :D Siukseid suuri kah :D
Pisikesed kaevasid neid välja ja suured aitasid kui vaja. :D sain omale jälle uusi sõpru, seekord vanuses 8-11 :D
Siis läksime tagasi, kotid takenokosid täis ja camping laagris sain süüa, Obachan tegi.
Ma ausalt ei tea kelle õde või tädi Obachan on :D aga kõik teavad teda ja tal on palju kasulikke tutvusi.... rikas muti on ka ja hästi armas ja lahke. :D
Siis ma aitasin teha mingit maiustust... rohelise tee taigen, mis oli hästi kleepuv ja rõve, kokku pläkerdada mingi oa möksiga... issand kui rõve :D ma mõtlesin et see taigen küpsetatakse ära ka ikka, aga japsid söövad siukest asja niisama.... ahhhh.... mätsutavad kahe suupoolega ja kiidavad takka... mul läks süda pahaks :D hahaha :D
Aga grillitud võilill on küll jube hea... siuke mõnus, krõmpsuv a soolane... njämm... parem kui ossi krõps... kuigi maitsed on erinevad..
Camping toit tähendab seda et hulk lapsi lähevad põllule ja korjavad mida juhtub, siis vanemad viskavad need lilled õli sisse keema ja pärast süüakse pulga otsas kõik viimseni ära :D Päris hea on..... uhhh...
ma tahtsin vetsu minna aga tuli välja et vetsu seal metsas ei olegi (no loomulikult ei ole ka jaapani metas vetsu :D) ja siis üks mees sõidutas mind linna, convenience store'i.
Igastahes siis panime telgid kokku ja asjad autosse ja mingi naine viis meid Yukari kodusse. Samal ajal kui ta riideid vahetas, rääkisin ma Yukari vanaempsiga paar sõna juttu :D Vinge vanaema oli, vabal ajal teeb ajalehtedest ehteid ja mõnikord käib lastelastega koos purikurasid tegemas.
Yukariga jalutasime Sumiyoshi stationi, kus Obachan meid juba ootas. Siis võtsime rongi Nagoyasse, edasi metrooga kesklinna :D Vauuuuuu... Nagoya...... Suur linn...
populatsioon on 2 x suurem kui terves eestis... issake :D
Soppasime ringi ja vahepeal sõime mingis restos nuudleid ja siis jälle soppasime...
Pärast läksime Nagoya TV toweri, kus oli parasjagu kellegi pulmad :D Iga päev on seal kella 15.30st pulmad :D meil vedas. sain jaapani pulmalisi näha... päris vinge värk. kõikidel sitsid-satsid ja mõned pulmalised kandsid traditsioonilisi riideid(kimono). Paarist sain ühe pildi ka.. mis ei tulnud hästi välja.
Peale seda olime küll kõik väsinud ja läksime uude kaubamajja:D Et jäätist süüa ja autosid vaadata.
Nissan on Jaapani autofirma!!!! Yuriko isa töötab Nissanis. Ja kuna isa tegeleb autodega, meeldib Yukarile ka autosid vaadata :D Nii ta küsiski.. Do you like to watch cars?
Yukari on 21 aastane, käib ülikoolis ja õpib inglise keelt. 2 kuud oli Austraalias, et inkat praktiseerida. Ta on terve Handa city peale ainuke kes inglise keelt hästi oskab....siiamaani :D Aga tal on austraalia aktsent, niiet vahest ei saa ma tast aru ka..
Nii, kui me autosid vaatasime, ilmusid sinna mingid mehed ja paar munka. Yukari ütles et need on hiinlased. ma küsisn et kuidas ta aru saab et need hiinlased on? Ta ütles, et lihtsalt saab aru.
Siis üks munk istus ilusasse läikivasse autosse ja oli niii naljakas seal, ma pidin kohe pilti tegema :D
Hiinlased käskisid meil ka kohe pildile minna, ja tegid omakorda pilti meist, ja sellest mungast kes istus autos :D hahaha
Pärast kui rongiga tagasi läksime, rääkisime igasugustest pervertidest ja imelikest inimestest Jaapanis (neid on siin väga väga palju).
Näiteks rongijaamas on alati vähemalt 1 hentai kes koguaeg jõllab nii et ebamugav hakkab. siis rongis istudes on alati mu vastas mingi imelik inimene kes jõllab (imelik sellesmõttes et ülejäänud jaapanlased ei vaata KOGU aeg).
Handasse kui jõudsime, oli see tädi kes meid enne vedas jälle kohal. läksime mingisse restosse et liha süüa :D njämmmmmm :D kõht oli hullult täis. siis läksin koju, vanni ja tuttu :D
***
Ma pole juba mitu päeva kirjutanud mis toimunud on, aga pole hullu eks.
Täna käisime Hanamit pidamas (kirsipuude pidu). Vihma hakkas sadama ja tulime koju tagasi. Saki ja Ryo olid meil, lõbus oli.
Kell 3 sõitsime Nagoyasse pesapallimängule. 2 tundi sõitsime... tavaliselt võtab umbes 45 minutit aega (tagasi tulime ka 45 minutiga) aga seekord oli bad traffic ehk siis palju autosid ja ummikuid... otoosan tahtis teist teed pidi minna, aga see oli samamoodi umbes jne. mihoko magas terve tee...
Jaapanlastel on selline omadus jääda magama ükskõik millal ja ikka õigel ajal üles ärgata. Näiteks rongis on alati inimesi kes tukuvad, ja kui nende peatus läheneb, ärkavad üles ja lähevad maha. Raamatukogus on ka magavaid inimesi, rongijaamades ja ka kohvikutes... kui on päike väljas, siis inimesed on alati väsinud ja tukuvad näiteks mõne puu all... väga mugav : )
Mäng oli väga vägev (kõik uued asjad siin on vägevad). Dragons võitis muidugi. enamus inimesi Nagoyas toetab Chunichi Dragonsit. See on väga hea meeskond, 2004 olid parimad terves Jaapanis. Terve Nagoya Dome oli täis inimesi, kellel kõikidel ühesugused C-Dragonsi särgid ja käes kurikamoodi värgid millega kõik siis ühes taktis rütmi tegid. VÄGA LAHE. tegin pilti ja videosid ka. Otoosan andis mulle ka need kurikad pihku, et saaksin kaasa teha :)
Kyoto
Hommikul kell 5 ärkasin, sõime Mihokoga hommikust (hassakut) ja siis hakkasime sõitma Kyoto poole Okado-san'i, tema tütre ja tütre mehega. viiekesi.(3. aprill)
Kyotosse sõitsime umbes 2 tundi.. miskipärast arvasin et kauem. Ilm oli ilus, polnud ei palav ega külm.
Esiteks tegime vetsupeatuse ja sirutuspausi kusagil mägede vahel... kell oli umbes 7:30 ehk siis terve jaapan on juba üleval. Meil kell 7:30 on tänaval vaid mõni hulkuv koer, penskar ja kaks autot. Jaapanis siblivad inimesed ringi juba enne 6 hommikul. Öö läbi kuulen akna taga automürinaid ja motikasõitu, inimeste juttu jne (tegelikult ma magan öösel aga vahest ärkan üles sest padi on nii kõva ja tekk on imelik. kusjuures tekist kirjutades.. neid on 2 tükki, üks on selline karvane ja rohkem pleedi moodi, teine on suletekk, selline õhuline ja ei lase õhku läbi. ma ei tea kumb peab ihu vastas olema, sest üks ei lase õhku läbi ja teine on nii karvane. ma olen siin peres täpselt 2 nädalat olnud ja nüüd on imelik küsida ka et kumb tekk on tekk :D vahest kui on palav, siis karvane on all. kui on külm, siis karvane on peal :D ma arvan et tegelikult nii vist peabki olema.. lina on ka selline imelik.. forteerätiku moodi. padi on muidugi disney padi. nae armastab disney asju. nagu ka minu ülejäänud sõbrad (kõik japsid armastavad disneyt) näiteks mu 18-aastase sõbranna tuba on tsipa roosam kui näiteks 7 aastase barbihullu tuba. Minu lemmiktegelane on praegu Stitch. ta on nii nunnu, Nae lemmik on ka vist Stitch. tal on Stitch'i salvrätiku hoidja ja võtmehoidja ja kaustik ja muid nänni. Kenile meeldib ka Stitch. Ta ostis ühelt pesapallimängult rätiku, mille peal on Stitch kes on C-Dragonsi riietusega... nunnu)
Oh igastahes.. Kyoto'st rääkides... Linn on imeilus (mulle meeldivad autod ja inimesed ja kõrged majad ja linnamüra.. pisikesed kohvikud ja poed ja naljakad sildid ja päike mis paistab majadele.. jaapanlased kes kiirustavad tööle ja poodi, koju ja kooli (oh riimi läks). Parkisime auto kusagile templi juurde, siis sõitsime bussiga Kinkaku-ji templi juurde. Buss oli rahvas täis.. umbes sama mis kahene buss veerandi viimasel päeval... hingata ka raske. Kyoto oli täis igasugu turiste ja ma ei tundnudki end eriti pikana nende kõrval. Hiinlasi on alati igal pool ja hästi palju. Nüüd ma hakkan ka veidi aru saama kuidas jaapanlased end nendest eristavad. Riietusstiili ja käitumisviisi poolest. Hiinlased panevad selga mida tahavad ja meigivad kuidas tahavad, jaapanlased teevad nii nagu moeajakirjad ütlevad. Hiinlased on vahel väga lärmakad ja justkui tahavad tähelepanu, nad hoiavad silmsidet kauem kui japsid, naeratavad ja jõllitavad. Japsid vaatavad kähku maha, on vaiksed ja sulavad seinaga ühte. Mulle meeldivad japsid.
Kyoto... Kinkaku-ji oli nii ilus, üle kullatud ja igasugu templivärke täis. Number 2 on jaapanis väga tähtis (my lucky number). Näiteks tuleb altari (?) ees alati 2 korda kellukest tilistada, köit tuleb sikutada samuti 2 korda.
Peale kinkaku-ji'd läks Okado-san Buddha palvusele. teise templisse, kesklinnas) alguses läksin kaasa, aga kui sain teada et see kestvat 3 tundi, siis küsisin kas võib ära minna. (3 tundi põrandal istuda, põlved tagumiku all konksus, kuulata munkade laulu jne..... oh ei) Mihoko oli rõõmus et ma ära küsisin, pärast tänas mind. kui me välja läksime, siis tulid Okado-sani õde ja mees ja välja. (oba-chan jäi siis üksi sinna palvevärgile).
Neljakesi läksime Kyoto jaama. Suuuuuuur maja, palju treppe, eskalaatoreid, kohvikuid ja restosid ja poode... ja ärgem unustagem et see on kõigest jaam. Jaam on jaapanlase igapäevaelus väga tähtis koht, sinna kogunevad noored ja näitavad viimase hetke moodi; kõik kes on veel liiga noored et omada autot või alles alustanud tööd (ärimehed) ja veel ei oma autot, kasutavad jaama iga päev. Nagoya station on muide peale Nagoya TV toweri vist kõige kõrgem hoone... nagu Viru... all on poed, peal hotell. Nii ka Nagoya eki(jaam).
Vahepeal käisime Starbucksist läbi, võtsime kohvid, vaatasime linna.
Siis läksime tagasi templisse kus Obachan palvetas. Toredad onud juhatasid meid sinnasamasse palvesaali (sest see oli hiiglasuur). Inimesi oli murdu, kõik istusid põrandal jalad konksus.. ei tea kas mõni magas või lihtsalt palvetas. Hiroshi jäi kohe magama, Mihoko ka, mina ka. :) Seda magamise-omadust tahan endale ka.. kuigi istuda oli väga ebamugav ja selg väsinud, tuli uni küll kiiresti.... :) Kui tseremoonia läbi, läksime autoga kusagile Kyotost natuke välja, mingisse kuulsasse sakura parki.
kell oli umbes 4 juba. Issand jumal küll. sellist pilti ei olnud ma küll varem kusagilt näinud, ka telekas mitte. No sellist ilusat kohta annab otsida. Pargi nime ei tea, aga see oli kirsipuid täis, hästi palju inimesi oli ka, mingi suur sild ja lai jõgi.... aaaaaaaaa.....
(pilti peab nägema)
Sõime takoyakit ja ostsin ichigo ame (maasikas siirupis, njämm). tegime palju pilte jne. tõesti ilus koht. Käisime ostsime omiyagesid (suveniire) ja jalutasime, jälle sõime. kureepu't. Mihoko lemmik asi... mmmm.. minu ka.. nüüd :D mees kes seda tegi, küsis igast asju et kust ma pärit ja kes ma selline olen jne- nüüd on juba hea kui küsitakse sest nüüd ma oskan vastata :D kahe nädalaga juba väga suur edusamm jaapani keeles... mõned laused juba pähe kulunud... näiteks.. ju-roku sai desu, estonia kara kimashita.
ja kui ma ütlen et ma olen 16, siis kõik kohe WOOOWWWW (sest ma ei näe välja nagu 16).
Kui ma ütlen et olen vahetusõpilane, siis kohe küsitakse mis ÜLIKOOL. Täna pesapallimängul... istmete vahel käivad koguaeg popkorni, õltsi, burksi jne müüjad ja seal oli üks hästi nunnu kutt, kes mind vaatama jäi (blondi) ja tuli kohe õltsi pakkuma aga ma ütlesin, et ma alles 16. siis kohe mingi oohhh honto ni (oohhh päriselt?). :D
vahest saab nalja.
Tagasi eilsesse päeva.. (ma tean et ma hüppan ühest teemast teisse) :D
peale imeilusat parki läksime jaapani restosse, sellisesse traditsioonilisse, istutakse tatamil jne.
Tädi jäi kohe jahmatusega vaatama,,.. milline ilus tüdruk... kohe et kust pärit ja kui vana ja jaapani keel nii hea (tegelt ei ole, maitea miks nad seda ütlevad), toit oli hea, eriti tempura ja tee.
Tee (kaks päeva tagasi)
Oba-chan ja ma läksime Oguri-san'ide juurde. Hommikul. ma pidin jälle vara ärkama. Käisime koogipoest läbi, sest külla ei minda tühjade kätega. Enne Oguri kodu, käisime ühe Boy Scout'i liikme tuttava juurest läbi. Kuulsin toast poiste kihistamist. Peres on 2 poega, keda mulle esitleti.. vanusega on nii, et noorem tundub vanem ja vanem noorem. Kuidas aru saada kumb vanem on kui välimus on petlik? Kes paremini inglise keelt oskab, on vanem. Noorem poiss on Boy scouts liige ja käis suvel Fuji mäe otsas. (Obachan käis ka). Vaatasime videot kuidas nad Fuji mäge vallutasid :D
Kuna jaapanlased alati küsivad sada küsimust et sind tundma õppida, pidin ma kohapeal palju luuletama.. näiteks et mida sa jaapanis teha tahad ja miks sa jaapanisse tulid (viimast ei tea ma siiani ja iga kord tuleb erinev vastus). Mida ma jaapanis teha tahan? Hmmm... mõtlesin kuulsatele kohtadele ja ütlesin Kyoto. kolme päeva pärast käisime Kyotos. siis ütlesin et pesapalli tahaks suurel staadionil näha. (pesapalli käisime täna vaatamas). Disneylandis tahaks käia (ma tean et see on kallis ja tokyo on kaugel aga kuna kõik tibid armastavad Disneyt ja Tokyot siis vastasin et ma tahan ka disneylandi minna. kui ma ei saa sinna minna, pole ka midagi hullu.) Obachani tütreke küsis millal mu sünnipäev on, ütlesin et 22 juuni. ma ei saanud päris täpselt aru, aga nad vist plaanivad mind sinna 22. juunil viia. Viimasena vastan et Fuji mäe otsa tahaks minna. See on ainuke asi mida ma tahan kindlasti teha. kahjuks ei igatse iga jaapanlane fuji mäge vallutada. eriti noored... niiet praeguse seisuga ei ole mul veel fuji mäe vallutamiseks kaaslast. (aga küll ma ta leian) :D Obachan tuleb ikka minuga, kuigi see on tal ehk neljas kord fuji mäe otsa ronida, ta on väga kange naine, käis üksi Hawaiil ja puha, Austraalias ja Lõuna-Koreas on ka käinud.
Oih, tagasi tee teemasse. Oguri-sanide juures.
Maja on rohkem kui 130 aastane. Meid võttis vastu keegi naine, kelle vana-vana-vana-vana-vanaisa sellesamuse maja ehitaski. Naisel on 3 poega ja tütar. Vanim poeg, 16-aastane, on Boy Scoutsi liige ja Nae tuttav (sõber ei ole vist). Toda tüüpi ma ei näinud. Küll aga ta vend, 15-aastane (nime unustasin juba), oli küll tore. ta ka selline fotograafiahuviline ja kandis kaamerat kaasas koguaeg. suur ja raudselt hästi kallis ja hea kaamera. koguaeg klõpsis pilte. Rääkisime juttu ta emaga, kes oskas inglise keelt enamvähem hästi (imeline kogemus, jälle 100% aru saada millest jutt käib). Siis lubati meid teetseremooni saali. Traditsiooniline tuba, kuhu siseneda võis ainult istuli, enne pidi kummardama ka (istuli).
Teetseremoonial on sada reeglit mida tuleb järgida, raske oli, aga see oli esimene kord nii et sain vead andeks. pärast sain naiselt kiita ka, et mu liigutused on väga head ja kui tahan teetseremooniat veelkord teha, siis võin alati sinna majja tulla. anti igast pilte ja pabereid ka kaasa. Tüüp jäädvustas teetseremoonial igat mu liigutust. hahahahaahaha. tee mida seal juuakse, on väga roheline ja kange ja vahutav....sellist värvi nagu vetikad merevees... aga nii hea, mulle hullult meeldib. eestis sellist teed ei jooks. aga siin iga päev. kyotos ühes templis sain veelkord teetseremoonial osaleda, sealne tee oli ka hea, aga Oguri-sanide juures oli parem. (okaasan ütles et Ogurid võivad endale kallist teed lubada) :D Alguses ma seda ei teadnud et nad väga rikkad on, okaasaniga kui õhtul koju sõitsime, siis ta ütles et chotto matte. tegime väikse tiiru, ta näitas mingile suurele majade kompleksile, et Oguri-sanidele kuulub see 'mansion' :D aaaaahhh või nii.
peale KYOTO jaapani restot(üleeilsese päeva tagasi), hakkasime koju sõitma. kell oli 8. (vähemalt ma arvasin et nüüd lõpuks hakkame koju sõitma). Aga kui me jõudsime Kyoto kesklinna tagasi, see oli nii ilus et me tegime koguaeg auto aknast pilte ja parkisime auto ära ja kõndisime Kyoto linnas öises valguses.... Lihtsalt imeline... ma panen pilte ka..
Siis läksime ühte pargimoodi kohta kus olid igast pisikesed putkad (kus müüakse yakitori't ja ame't ja choco-banana't jne) ja seal oli ka ghost house. Mina, Mihoko, Obachan läksime sinna.... Issand jumal küll kui jube... ma hakkasin peaaegu nutma.. :D hahaha :D ja karjusin hääle ära :D mihoko kukkus ka ja obachan läks ühe kolliga kaklema :D selle kohta pean ütlema NO MINE PEKKI.:D kui välja tulime, hästi paljud inimesed olid tulnud vaatama et mis värk toimub, kõik naersid et me mingi hullus šokis.. mul pisar silmas kohe... süda tegi toki-toki.. hahaha :D huvitav koht oli.
tahtsime vetsu minna.. seisime seal järtsis.. kaks kutti olid seal. ühel kukkus suu lahti kui blondi nägi... ja siis ütles vaikselt: "sugoi...." ("lahe").
hahahaa.
pärast autos okadosan ja teised rääkisid veel sellest et nad olevat kuulnud paljusid ütlevat kawaii minu kohta.. aga ma ei saanud paljudest asjadest aru ka.. ma arvan et tuttavad arvavad et mu jaapani keel on nõrgem kui tundub... seepärast vahel kuulen ka asju mis just ei olegi nagu MINU kõrvadele.. aga huvitav on ikka :D enda kohta asju teada mida varem ei teadnudki... sest jaapanlased on jõle tähelepanelikud. sellised asjad on nende jaoks väga vajalikud.
oh no nii.. ongi vist läbi.. pikk jutt ja nüüd ma loen selle uuesti l2bi xD
Subscribe to:
Posts (Atom)
